Eesti zontad kohtusid 8. ja 9. veebruaril järjekordsetel talvepäevadel Viljandis. Üritus algas kohe väga aktuaalse ja tundliku teemaga – arutelu naiste- ja lastevastasest vägivallast Eestis. Vestluskaaslaseks kutsusime ajakirjaniku Kärt Anvelti, kes rääkis meile antud teema käsitlemisest ajakirjanduse vaatenurgas. Anvelt täheldas, et viimastel aastatel on perevägivalla teemad ajakirjanduses Ukraina sõja ja kaitseteemade varju jäänud. Tagasivaatena tõi Kärt esile, et naistevastane vägivald jõudis suurde meediasse 2004. aastast, mil ilmus Aivar ja Signe Pohlaku lugu käsitlev artikkel. Peale seda on avalik diskussioon sel teemal laienenud ning samuti on ka kasvanud naiste varjupaikade võrgustik.
Anvelt rõhutas, et vägivald ei väljendu ainult füüsilises agressioonis, vaid sellele lisanduvad verbaalne ja majanduslikud sõltuvused, mis võivad olla sama ohtlikud. Kahjuks esineb vägivalda palju, ja see võib olla peidus isegi meie lähedaste seas. Anvelt on tähele pannud, et avalikult jagavad oma lugusid peamiselt noored naised, samas kui vanem põlvkond eelistab jääda anonüümseks, kartes ühiskondlikku hinnangut.
Perevägivallal, eriti vaimsel vägivallal, on kalduvus kannatanu jaoks normaliseeruda. Inimesed, kes elavad sellises suhtes, ei pruugi enam teadvustada, et olukord on kaugel normaalsetest tingimustest.
Zontad arutasid, et muudatused suhtumises ja arusaamades peavad algama juba lasteaias ja koolis. Siin on Eestis veel palju teha, et kasvatada teadlikkust ja luua turvalisem keskkond. Hetkel on näha, et hoolimata teatud tuntud inimeste avalikuks tulnud vägivallatsemisest abikaasaga, ei muutu sageli ühiskondlik soosiv suhtumine nimetatud isikutesse.
Zontad tõid esile ka avalikkuse tähelepanu teise külje: näiteks sporditreeneritel on keeruline oma tööd teha. Lapse treeningharjutuse aitamiseks on vajalikud füüsilised kontaktid. Selliseid hetki võib kõrvaltvaataja vääralt tõlgendada või pahatahtliku laimuna ära kasutada.
Kärt Anvelti visiit tuletas meelde, kui tähtis on avatud dialooge pidada ja luua turvaline keskkond, kus ohvrid saaksid oma lugusid jagada ning vajadusel abi küsida. Kuidas me suhtleme, milliseid väärtusi me lastele edastame ja kui julged me oleme oma keerulisi teemasid arutama, määrab meie ühiskonna edasise arengu ja inimeste heaolu.
